Chiose
ajalugu ulatub kaugele pronksiaega, millele järgnevad erinevate rahvaste
asustumised sellel saarel. Saare esimene kuningas oli Inopium, Dionüssuse või
Thisseuse ja Ariadne poeg, kes tuli Kreetalt, et õpetada kohalikele, kuidas
viinamarju kasvatada.
Nimi
Chios tuleb nimest Chiona, kes oli Inopiona tütar. Muude
allikate kohaselt tuleb nimi Chios, Neptuni poja Hiose järgi,
kelle sünni tagajärjel sadas saarele liiga palju lund (chioni-
kreeka k.).
Kolmas müüt räägib, et Chios tuleb foiniiklastelt ning
tähendab süüria keeles "mastiha".
Tollel
ajal on saart mainitud ka muude nimedega, mis aja jooksul hajusid nagu näiteks
Pitioussa (mändide tõttu), Makris (Makri=pikk), Aethalea (vulkaani tõttu) ja
Ofioussa (ofis=madu)
Arheoloogilised leiud (Ag. Galas ja Emporois) tõestavad, et saar
oli asustatud juba 6000 a.e.Kr.
Esimesed
teadmised Chiose linna kohta pärinevad ajast mil Joonia kolonisatsioonid,
mandrilt, vallutasid Chiose u. 1000 a.e.Kr ning kujundasid sellest ühe võimsaima
linna antiikajal.
Chioslased ei teeninud kasu
mitte ainult kauba transportimisega ühest kohast teise vaid tegelesid
ka
kaubavahetusega ning omaenda põllumajandus saadustega, niisiis unikaalne Chiose
"mastiha" ei olnud ainuke produkt, millega chioslased kasu teenisid.
16. sajandil oli Chios väga suur linn. Chiose
populatsioon oli 60.000-80.000 inimest, orjad väjaarvatud.
Kui Chios ühines Ateena Alliansiga sai sellest vaba,
iseseisev üksus.
Kuni Peloponneuse sõjani
valitses
Chiosel viieaastane rahu ja arengu periood. Rahval oli piisavalt aega, et
lammutatud linn uuesti ülesehitada. Samas loodi ka tugev merevägi ning üleüldine
kaitse linnale, mis muutis inimeste elu luksuslikumaks.
Athineos on kunagi öelnud, et chioslased olid kuulsad oma
maitsva kokakunsti poolest. Thoukidides iseloomustas chiose elanikke kui
"jõukamaid Kreeklasi" ja tunnustas saart ning linna.
Sellele järgnes peloponneuse sõda, mille jooksul chioslased esmakordselt
Ateenlastega ühel poolel võitlesid.
Peale lüüasaamist Sitsiilias, vahetasid chiosleased pooli ning
astusid spartalaste poolele üle. Spartalasi juhtisid kümme türanni ("dekarhia")
ning üks pealiider, niisiis said Chiose elanikud taaskord tunda türanniat ja
vägivalda. Nad kaotasid kõik oma laevad spartalastele. Chioslased kahetsesid
kibedalt oma eraldumist ateenlastest.
Lõplik Kreeka
ühinemine, alates 7. sajandist kuni 10. sajandini puudutas ka Chiost. Peale seda
hakkas elu taas ülesmäge minema. 1346 aastal toimus lõplik saare okupatsioon
geenovlaste poolt, millega algas ühtlasi ka uus ajajärk.
1566 aastal okupeeriti saar taaskord, seekord
Türklaste poolt. Türgi okupatsioon kestis 350 aastat (1566-1912). Aastal 1821
alustas Kreeka revolutsiooni Ottomani impeeriumi vastu.
Peale 400 aastast orjust oma isamaal, ühendasid
Kreeklased jõud ja võitlesid oma iseseisvuse eest.
Sellel perioodil ei võtnud Chios kumbagi poolt.
Nad olid rahumeelsed inimesed, kes olid pühendanud oma elud
mastiha
kasvatamisele. Seda müüdi peamiselt otse sultanile ning seetõttu
oli kohalikule rahvale antud palju rohkem privileege kui
ülejäänud kreeklastele, samuti oli ka orjus siin palju kergem.
Vaatamata neile privileegidele astus Chiose elanikkond
uhkusega Ottomani impeeriumile vastu. 1822 aasta märtsil astus Likourgos
Logothetis Samoselt, koos oma 2500 pealise armeega türklastele vastu ning
vallutas saare türklaste käest.
Kui
sultan sellest kuulis, lasi ta komandör Kara-Ali'l Chiose taasvallutada ning
kohalikku rahvast karistada.
Kara-Ali võttis seda ülesannet väga tõsiselt, ta oli
väga jõhker ning tappis või orjastas pajusid chiose elanikke. Inimesed ei
kannatanud mitte ainult jõhkra Kara-Ali sõjaväe all vaid ka Ottomani sõjaväe
käes, kes ründas Aasiast.
Lühikese aja jooksul oli kaunist Egeuse saart tabanud
tohutu katastroof. Kohalik elanikkond oli ära kurnatud, paljud inimesed võeti
vangideks ning müüdi hiljem orjadeks.
Sajast tuhandest kreeklasest vaid 40 000 suutsid
põgeneda naabersaartele või mägedesse. inimesed, kes põgenesid mägedesse olid
üsna pea samuti sunnitud saarelt lahkuma. Augusti lõpuks oli Chiose populatsioon
langenud kolmele tuhandele inimesele.
Uudised
barbarite tegudest levisid ülejäänud Kreekas imekiirelt, niisamuti ka
naaberriikidesse. Alles siis mõistsid ülejäänud rahvad kui tähtis on Kreeka
iseseisvumine Ottomani imperiumist.
Kuna
kreeklased ei suutnud lõpetada Kara-Ali võimutsemist Chiosel otsustasid nad
leida mõne muu võimaluse, kuidas talle kätte maksta. Seda kättemaksu missiooni
juhtis julge mereväe komandör Constandinos Kanaris Psaralt.
Vaatamata sellele, et Kanarisel õnnestus Türgi
sõjalaevad hävitada jäi Chios siiski Türgi valdusess. Samal ajal püüdis kohalik
rahvas siiski majanduslikku olukorda uuesti ülesehitada.
4.
juuni 1882 juhtus midagi enneolematut. Kanalis ja Pipino koos teiste
mereväe komandöridega juhatas oma laeva
ning ülejäänud mereväe laevad Psaralt
Chiosele.
Karani ümbritses Kara-Ali väed ning Pipino ümbritses alumised väed. Peale
ankru vette laskmist avasid nad vaenlaste poole tule ja jätsid oma laevad maha
ning sõudsid väikestes paatides kaldale. Vaenlased märkasid Pipino
vägesid ning hävitasid nad.
Kanarise laev oli leekides ning üsna pea süttisid ka
vaenlaste laevad ja plahvatasid. See võit võttis 1600 inimelu. Samas andis see
julgustav võit kreeklastele jõudu ning enesekindlust iseseisvumiseks. Siit
alates võideldi kõikides lahingutes eesmärgiga saavutada vabadus.
Balkani sõja ajaks 11. novembril 1912 oli Chios lõpuks
ometi vaba ning ühendatud ülejäänud Kreekaga.
4. mai 1941 oli Chios taas võõrvõimu all. Saksa
okupatsioon kestis 10nda septembrini 1944.
